by Mariliis | nov. 17, 2016
Teemasse: stuudio lõputud võimalused… Suur stuudiolaud on nii hea asi! Lisaks võimalustele laduda suuri mosaiike, istuda ühe laua taga 12ne kaaslasega, laiutada laual 5 tööga korraga – saab seal trükkida 12 põlle ühe hoobiga. Siiditrükk oli tekstiiliõpingute ajal mu lemmik. Ja oli tore päev trükkides Kalamamaja Mosaiigistuudio põllesid....
by Mariliis | okt. 20, 2016
Järgmisel Mosaiigilaupäeval 29. oktoobril võtame ette koduse keraamika. Kõigil on kapinurgas midagi vana, millega on seotud palju mälestusi, või lihtsalt nii harjumuspäraselt armas, et ära visata ei raatsi, aga tegelikult ammu enam ei kasuta. Või on killud väljas, tassil kõrv puudu vms. On lugematul hulgal võimalusi, kuidas tolmukoguja tuua uuesti silma alla, millegi uue/ ilusa/ kasulikuna. You name it! Aga nendest kõigist ma täna kirjutama ei hakka. Mulle jäi näppu üks vana savitaldrik, millel oli kild servast väljas ja põhi täitsa kriimuline. Mäletan hästi, kui ilus nägi selle potisinisel taustal välja suvilas esimene roheline suvine salat. Või kuidas ma ta Tartusse kooli kaasa võtsin, ja need lugematud kiirnuudlid ja tatrapudrud. Ja nii ilus värv! Mosaiigiülesande seadsin endale võimalikult lihtsa. Suured tükid, minimalistlik dekoor, praktiline objekt. Oli üks õnnetu lillepott ja üks kurb taldrik. Pott oli ..mehh. Taldrik oli … mehhhh.. Kahekesi olid nad ka kentsakad. Ja siis sai tehtud sim-mosaiik-sala-bim! Neist sündis kaunistatud lillepott. Igakord lille kastes meenuvad tudengigurmee maitsed 🙂 Nämm… või siis mitte…...
by Elle Kannike | aug. 18, 2016
Sügis tuli augustis. Akna taga sabistas vihma, õues oli tusane ja hall. Minu laua peal aga istusid ootusärevuses kollakad klaasikillud. Hiljuti peetud sünnipäevaüritusest oli lauale jäänud gerbera koos dekoratiivsete lehtedega… ja nii see kõik algaski. Tellimustööks oli vetsuhari ning inspiratsiooniks hiiliv sügis. Et lehtede puhul maalilist tulemust saavutada, ei liiminud ma tükke otse aluse peale (tavalisem ja kiirem viis mosaiikide ladumiseks). Kõigepealt tegin ma akvarellidega alusjoonise, kinnitasin selle laua külge ning katsin kilega. Kõige peale panin võrgu ning siis asusin tükke võrgule liimima. Kile on vaja selleks, et kui tükid on võrgule ära liimitud, saaks töö laua küljest kerge vaevaga lahti “koorida”. Võrgu ja kile alt on alusjoonis kenasti näha. Materjaliks kasutasin läbipaistmatut vitraazhiklaasi (et võrgu struktuur ei jääks läbi kumama). Eriti hea on maalilisuse saavutamiseks kasutada klaase, millel on kahe-kolme tooniga värviüleminekud. Liimimiseks kasutasin PVA-d. PVA on mosaiigikunstniku jaoks fantastiline leiutis! See on taskukohane ja kergesti kättesaadav, ei ole toksiline, sellega on lihtne töötada ja hiljem kätelt/tööpindadelt puhastada, sobib lastega töötamiseks. Ja mis just käesoleva töö puhul eriti suurepärane – tuleb imekergesti kile küljest lahti, kui hakata võrku laua küljest eemaldama. Aluseks kasutasin tugevate seintega plastikust topsi, sestap mosaiigi alusena saab kasutada väga erinevaid materjale. Tuleb vaid teada nippe. Plastiku puhul peab silmas pidama, et ese oleks tugev ja paindumatu, siis ei teki vuukidesse hiljem praod sisse ega tule tükid lahti. Töö saigi valmis! Tööaeg mitme päeva peale jaotatuna – 20...
by Elle Kannike | aug. 11, 2016
Kummalisel kombel on selle suve hitiks kujunenud vetsuharjad. Esimese tegin meie stuudiosse, sest kuidagi mannetu tundus Alma ärist alla 2 euro maksnud harjahakatis meie mosaiiktapeediga tualettruumis. (Et oleks mõistetav, siis lisan, et WC seinad on kaetud minu kodu ajaloolistest seinakihistustest skalpelliga lahtiharutatud ja stuudio kõrvalkeldriboksist leitud pea 50-aastaste tapeetidega.) Niisiis haarasin harja ja, muinsuskaitsja nagu ma olen, ladusin sellele tapeetidega samasse ajastusse jäävatest nõukaaegsetest seinaplaatidest mosaiigi. Sellele järgnes kohe kaks tellimust vetsuharjadele. Et just vetsuharju taheti, pani esialgu väga muigama. Vetsuharjade seeria ei olnud mul sugugi plaanis. “Kuldne aeg” võttis mitme päeva peale jaotununa kokku 8 töötundi (ma ei arvestanud sisse toorikute tagaotsimise ja ostmise aega, neid ma käisin mitmel päeval jahtimas). Ja täiesti mõistetamatuks jääb, kuidas vahel tuleb kihk teha asju, mis mulle üldse omased ei ole – kasutada kullalehega kaetud klaasitükke. Tellija suunavaks sooviks olid vaid heledad toonid. Hiljem sain teada, et inimene, kellele hari kingitusena mõeldud oli, eelistabki oma kodus eksklusiivset sära. Muusa teadis. Kolmas hari nõudis rohkem tähelepanu ja täpsust. Materjalina kasutasin vitraazhiklaasi ning kollakate toonide järgi lehtedel sai hari ka oma nime “Sügis”. Toone sobitades, klaasil värviüleminekuid otsides ja tükikesi parajaks murdes veetsin kaks täispäeva, vuukimise ja puhastamisega lisandus veel mõni tund. Selle töö peal realiseerus mu kauaaegne visioon – kasutada värvilist klaasi maaliliselt. Valmimisprotsessist kirjutan täpsemalt järgmine...
