by Elle Kannike | nov. 29, 2016
Oma lastekursusel nuputame välja ülesandeid, mis oleks eriti keskkonnasäästlikud ja hõlmaks taaskasutatavaid materjale. Sellega anname edasi oma hoiakuid ja kasvatame lapsi lisaks kunstile armastama ka puhast keskkonda. Seekord rõõmustasime noori mosaiigisõpru diskopalli tegemisega, mille juures saime kasutuid CD-plaate uuele ringile saata. Koolis terve klassiga ma seda ülesannet ei teeks, plaatide tükeldamine on paras tüütus. Kuid kunstiringis väikese seltskonnaga tekitas edeva sisustuselemendi valmimine palju elevust. Samuti sobib ettevõtmine koduseks perekondlikuks ühistegevuseks. Vaja läheb: CD-plaate (sobivad ka kriimulised ja pragunenud) väikest penoplastist palli (käsitöö poest), nt läbimõõduga 10-12 cm väga tugevaid kääre, nt köögikääre liimipüstolit või läbipaistvat liimhermeetikut+liimialust+maaliladibat/spaatlit liimi määrimiseks grilltikku peenikest paela või tamiili või traati või ketti riputamiseks vett ja potti või teekannu+ämbrit pakse töökindaid Töökäik: 1. samm 2. samm 3. samm 4. samm 5. samm 6. samm CD-plaate on väga halb lõigata, hõbedane kiht kipub kergesti maha kooruma ja kääridega lõigates plastik kildudeks minema. Seetõttu on abiks keev vesi, kus plaate 5 minutit hoida ja pisut pehmeneda lasta. Mina valasin keeva vee ämbrisse ja panin plaadid sisse, mitte ei keetnud neid pliidil potis. Muidu võib tekkida jällegi ülekeetmise oht ja hõbedane kiht võib seetõttu maha kooruda. Materjalikulu arvesta nii, et ühe ca 10 cm läbimõõduga palli katmiseks kulub 3-4 CD-plaati. CD-d võta veest välja ühekaupa. Lõika tulisest plaadist töökinnastega kinni hoides kõigepealt pikad ribad. Ribad on umbes 1 cm laiused, väiksemate laste puhul võib teha ka 1,5 cm. Seejärel tükelda ribad võimalikult ühesuurusteks (siis jääb tööle korrektsem välimus) ruutudeks või ristkülikuteks. Jäta alles ka ribade alguse ja lõpu kolmnurksed tükid, neid läheb ka vaja. Vajuta grilltiku abil pallist auk läbi ning jäta grilltikk esialgu sisse –...
by Elle Kannike | aug. 18, 2016
Sügis tuli augustis. Akna taga sabistas vihma, õues oli tusane ja hall. Minu laua peal aga istusid ootusärevuses kollakad klaasikillud. Hiljuti peetud sünnipäevaüritusest oli lauale jäänud gerbera koos dekoratiivsete lehtedega… ja nii see kõik algaski. Tellimustööks oli vetsuhari ning inspiratsiooniks hiiliv sügis. Et lehtede puhul maalilist tulemust saavutada, ei liiminud ma tükke otse aluse peale (tavalisem ja kiirem viis mosaiikide ladumiseks). Kõigepealt tegin ma akvarellidega alusjoonise, kinnitasin selle laua külge ning katsin kilega. Kõige peale panin võrgu ning siis asusin tükke võrgule liimima. Kile on vaja selleks, et kui tükid on võrgule ära liimitud, saaks töö laua küljest kerge vaevaga lahti “koorida”. Võrgu ja kile alt on alusjoonis kenasti näha. Materjaliks kasutasin läbipaistmatut vitraazhiklaasi (et võrgu struktuur ei jääks läbi kumama). Eriti hea on maalilisuse saavutamiseks kasutada klaase, millel on kahe-kolme tooniga värviüleminekud. Liimimiseks kasutasin PVA-d. PVA on mosaiigikunstniku jaoks fantastiline leiutis! See on taskukohane ja kergesti kättesaadav, ei ole toksiline, sellega on lihtne töötada ja hiljem kätelt/tööpindadelt puhastada, sobib lastega töötamiseks. Ja mis just käesoleva töö puhul eriti suurepärane – tuleb imekergesti kile küljest lahti, kui hakata võrku laua küljest eemaldama. Aluseks kasutasin tugevate seintega plastikust topsi, sestap mosaiigi alusena saab kasutada väga erinevaid materjale. Tuleb vaid teada nippe. Plastiku puhul peab silmas pidama, et ese oleks tugev ja paindumatu, siis ei teki vuukidesse hiljem praod sisse ega tule tükid lahti. Töö saigi valmis! Tööaeg mitme päeva peale jaotatuna – 20...
by Elle Kannike | aug. 11, 2016
Kummalisel kombel on selle suve hitiks kujunenud vetsuharjad. Esimese tegin meie stuudiosse, sest kuidagi mannetu tundus Alma ärist alla 2 euro maksnud harjahakatis meie mosaiiktapeediga tualettruumis. (Et oleks mõistetav, siis lisan, et WC seinad on kaetud minu kodu ajaloolistest seinakihistustest skalpelliga lahtiharutatud ja stuudio kõrvalkeldriboksist leitud pea 50-aastaste tapeetidega.) Niisiis haarasin harja ja, muinsuskaitsja nagu ma olen, ladusin sellele tapeetidega samasse ajastusse jäävatest nõukaaegsetest seinaplaatidest mosaiigi. Sellele järgnes kohe kaks tellimust vetsuharjadele. Et just vetsuharju taheti, pani esialgu väga muigama. Vetsuharjade seeria ei olnud mul sugugi plaanis. “Kuldne aeg” võttis mitme päeva peale jaotununa kokku 8 töötundi (ma ei arvestanud sisse toorikute tagaotsimise ja ostmise aega, neid ma käisin mitmel päeval jahtimas). Ja täiesti mõistetamatuks jääb, kuidas vahel tuleb kihk teha asju, mis mulle üldse omased ei ole – kasutada kullalehega kaetud klaasitükke. Tellija suunavaks sooviks olid vaid heledad toonid. Hiljem sain teada, et inimene, kellele hari kingitusena mõeldud oli, eelistabki oma kodus eksklusiivset sära. Muusa teadis. Kolmas hari nõudis rohkem tähelepanu ja täpsust. Materjalina kasutasin vitraazhiklaasi ning kollakate toonide järgi lehtedel sai hari ka oma nime “Sügis”. Toone sobitades, klaasil värviüleminekuid otsides ja tükikesi parajaks murdes veetsin kaks täispäeva, vuukimise ja puhastamisega lisandus veel mõni tund. Selle töö peal realiseerus mu kauaaegne visioon – kasutada värvilist klaasi maaliliselt. Valmimisprotsessist kirjutan täpsemalt järgmine...
