Kummalisel kombel on selle suve hitiks kujunenud vetsuharjad. Esimese tegin meie stuudiosse, sest kuidagi mannetu tundus Alma ärist alla 2 euro maksnud harjahakatis meie mosaiiktapeediga tualettruumis. (Et oleks mõistetav, siis lisan, et WC seinad on kaetud minu kodu ajaloolistest seinakihistustest skalpelliga lahtiharutatud ja stuudio kõrvalkeldriboksist leitud pea 50-aastaste tapeetidega.) Niisiis haarasin harja ja, muinsuskaitsja nagu ma olen, ladusin sellele tapeetidega samasse ajastusse jäävatest nõukaaegsetest seinaplaatidest mosaiigi.
Sellele järgnes kohe kaks tellimust vetsuharjadele. Et just vetsuharju taheti, pani esialgu väga muigama. Vetsuharjade seeria ei olnud mul sugugi plaanis.
“Kuldne aeg” võttis mitme päeva peale jaotununa kokku 8 töötundi (ma ei arvestanud sisse toorikute tagaotsimise ja ostmise aega, neid ma käisin mitmel päeval jahtimas). Ja täiesti mõistetamatuks jääb, kuidas vahel tuleb kihk teha asju, mis mulle üldse omased ei ole – kasutada kullalehega kaetud klaasitükke. Tellija suunavaks sooviks olid vaid heledad toonid. Hiljem sain teada, et inimene, kellele hari kingitusena mõeldud oli, eelistabki oma kodus eksklusiivset sära. Muusa teadis.
Kolmas hari nõudis rohkem tähelepanu ja täpsust. Materjalina kasutasin vitraazhiklaasi ning kollakate toonide järgi lehtedel sai hari ka oma nime “Sügis”. Toone sobitades, klaasil värviüleminekuid otsides ja tükikesi parajaks murdes veetsin kaks täispäeva, vuukimise ja puhastamisega lisandus veel mõni tund. Selle töö peal realiseerus mu kauaaegne visioon – kasutada värvilist klaasi maaliliselt. Valmimisprotsessist kirjutan täpsemalt järgmine kord.
