Kaasav kunst, kaks päeva pissihaisu ja 300kg ilu

Tärkav sõnajalg. 2017 Ühistöö (Betoonkera, plaatimissegu, keraamiline plaat, vuugitäide)

Eelmise reede ja laupäeva veetsime Balti jaama lähirongide perroonil tangid käes naksumas ja suud mulisemas. Selja taga kaarkatusega ootepaviljonis toimus Ökomässu keskkonnateadlik ehitusmess ja jaama ees kulges igapäevane liiklusmelu. Miks tahan ma kaks päeva Balti jaama pissihaisus ärbelda? Kaks päeva järjest… sealjuures naksuvad plaadimurdmistangid nii, et villid peos ja ranne paistes.

See lugu algab tegelikult ühel mõnusal suvisel päeval, kui õde kutsus Telliskivi kanti vahvleid maiustama. Istudes siis uuenenud turu-keskkonnas, kus vanad vagunid on muutunud baariks ja merekonteinerites kasvavad kohvikud, räämas tööstusmaastikku kaunistavad värsked Mextonia seinamaalid, jäid mulle silma nood hallid betoonist munad. Siin-seal on nad strateegiliselt paigutatud, et autod sõita ei saaks. Pinxi mängjad kasutavad palle istumiseks. Tean omast käest, et lastele meeldib üle kõige pallidele otsa ronida, siis sealt hüppeid harjutada. Koertele on säärased teeskulptuurid asendamatud pissipostid.

Ja minul tärkas soov muna ära mosaiikida.

Edasi tundus mulle, et variante on kaks.

Esiteks. Ma teen seda ööpimeduses ja salaja. Teoreetiliselt annab ka kera lõigetena klaaskiudvõrgule kanda, sedasi mosaiigitöö valmis laduda ja siis pimeduse varjus kerale kanda.
Teiseks. Ma asun helistama tundmatuil numbreil tundmatutele vastuvõtjatele, et alustada juttu betoonist munast ja mosaiigist ja et mina TAHAN seda teha.
…Kumbki variant ei tundunud hea.

Kui siis mõne aja pärast võttis meiega ühendust Ökomässu särtsakas tiim, et kutsuda ka sel aastal messile töötuba tegema, saabus mu muna unistuse AHHAA-moment:

Muna või mitte midagi!

Alustavate ettevõtjatena oleme analüüsinud oma turundusmeetodeid siit ja sealt. Ei ole me kumbki seda tüüpi, kes tahaks laadal ennast müümas käia.

Aga sedasi, teadustada maailmale mosaiigistuudiost, meie know-howst, stuudio võimalustest ja nakatada mosaiigipisikuga oma lemmikus olekus – tehes mosaiiki, olime märkamatult messi melus.

Mis aga minu jaoks on oluliseim (olulisem veel kui missioon eestlaste teadvusesse tuua teadmine mosaiigi võimalustest) – haarata kaasa möödakäija aktiivselt osa võtma oma keskkonna kujundamisest. Tihti on vaja palju juttu ja veenmist: “Tule! Proovi! Me õpetame!”, see huvitab ehk iga 20ndat möödakäijat. Kui mööduja tähelepanu niikauaks kinni püüda, et jõuad talle seletada, kuidas see ühistöö jääb linnaruumi ja kõigil on võimalus oma panus anda, tuleb kaasa iga 10-s, et jätta oma märk.

Kui kompleksivabalt astuvad mosaiikima lapsed, võib olla hoiavad tange täiesti valesti käes, kogemata määrivad riided plaatimisseguseks, aga nad tahavad TEHA, tahavad panustada. Puhtast tegemisrõõmust. Tuhinas unustab nii mõnigi rongile minna.

Ja äärmuse teises otsas on mossis, nii mossis näoga pensionärid, kes astuvad ligi, kuid väldivad iga hinnaga silmkontakti. Teevad vaid mossis moka otsast “möhh” ja kaovad võimalikult kiiresti. Ei miski hinnaga löö nemad kaasavas aktsioonis kaasa.

See, et inimene astuks hetkeks välja oma jooksurattalt, spontaanselt haarakas võimaluse panustada seal, kus saab… see ei ole ainult üks mosaiigitükk, mis vajab paika panemist. Mina leian, et see on terve ellusuhtumine. Just seda suhtumist tahan mina toita ja nakatada. Sellepärast võin ma kaks päeva Balti jaamas veeta küll.

.. ja kui siis selle käigus sünnib midagi nii kena ja kestvat, siis on ju päris hea projekt 😉