Järgmisel Mosaiigilaupäeval 29. oktoobril võtame ette koduse kera
amika. Kõigil on kapinurgas midagi vana, millega on seotud palju mälestusi, või lihtsalt nii harjumuspäraselt armas, et ära visata ei raatsi, aga tegelikult ammu enam ei kasuta. Või on killud väljas, tassil kõrv puudu vms. On lugematul hulgal võimalusi, kuidas tolmukoguja tuua uuesti silma alla, millegi uue/ ilusa/ kasulikuna. You name it! Aga nendest kõigist ma täna kirjutama ei hakka.
Mulle jäi näppu üks vana savitaldrik, millel oli kild servast väljas ja põhi täitsa kriimuline. Mäletan hästi, kui ilus nägi selle potisinisel taustal välja suvilas esimene roheline suvine salat. Või kuidas ma ta Tartusse kooli kaasa võtsin, ja need lugematud kiirnuudlid ja tatrapudrud.
Ja nii ilus värv!
Mosaiigiülesande seadsin endale võimalikult lihtsa. Suured tükid, minimalistlik dekoor, praktiline objekt.
Oli üks õnnetu lillepott ja üks kurb taldrik.
Pott oli ..mehh.
Taldrik oli … mehhhh..
Kahekesi olid nad ka kentsakad.
Ja siis sai tehtud sim-mosaiik-sala-bim!
Neist sündis kaunistatud lillepott.
Igakord lille kastes meenuvad tudengigurmee maitsed 🙂 Nämm… või siis mitte…